Mõnikord juhtub elus nii – asjad kuhjuvad. Töö, mis kunagi oli väga lahe ja pakkus rõõmu, tundub iga päevaga järjest mõttetum. Tööülesannete virn kuhjub, sest kui kõik on nõme ja tähtsusetu, siis ei viitsi ja ei taha enam nendega tegeleda. Varasemalt kaasamõtlevast, oma arvamust avaldavast ja panustavast töötajast saab siis koosolekutel vaikija ja parimal juhul kaasanoogutaja. Motivatsioonist ja töörõõmust ei ole siis mõtet rääkida, sest seda lihtsalt enam ei ole. Tööst on saanud kohustus, sest arved tahavad maksmist ja millegi eest on vaja süüa osta.

Usun, sa oled mõelnud, mis on sinu motivatsiooniallikas. Mis sind käivitab? Mis innustab sind hommikuti voodist üles tõusma? Mis paneb tegevusse sukelduma nii, et ununeb aeg ja kõik muu sinu ümber? Juhul, kui sa seda endalt küsinud ei ole, siis miks mitte teha seda nüüd ja praegu.

Elus on ikka vastandeid – on plussid-miinused, tugevused-nõrkused. Ja on äärmused – on must ja valge ning selle vahel, olenevalt inimese maailmapildist, mitmed teised varjundid. Mõtle enda peale – kui lai sinu spekter täna on? Kirjeldan sulle mõnda äärmust ning saad endasse vaadata ja tunnetada, kuhu poole sina pigem kaldud. Või siis kui laias vahemikus sul mugav toimetada on.

1. Hoolitse oma professionaalse kuvandi eest. Kõik sinu tegevused ja väljaütlemised jätavad jälje – mida sa jagad ja millest kirjutad internetis, kuidas sa räägid oma tööandjast sõprade ringis, kuidas suhtud oma töökaaslastesse, keda kohvinurgas kirud. Sa esindad alati oma tööandjat ja mis kõige olulisem, iseennast. Mõtle, millise kuvandi loob sinust see, mida endast välja kiirgad.

Sa oled nõus – tööintervjuu on see koht, kus sa saad tööandjale end avada, rääkida oma kogemustest ning põhjendada, miks just sina oleksid kõige sobivam valik otsitavale ametikohale. Selleks, et silmast silma kohtumiseni jõuda, tuleb sul lugejat kõnetada oma kandideerimisdokumentidega – esimene ja väga kiire valik tehakse just CV ja kaaskirja alusel. Näpunäiteid CV kirjutamiseks oled sa juba lugenud, nüüd on aeg pöörata tähelepanu ka sellele, milliseid apsakaid oleks kasulik vältida.

Mind pani käesolevat lugu “paberile” panema lugu elust enesest. Mõnda aega tagasi kohtusin inimesega, kes osales minu poolt läbi viidud personaliotsingus. Konkursi lõppedes pakuti talle tööd just temale südamelähedases valdkonnas. Ta oli sellist võimalust juba pikalt otsinud. Talle pakuti häid väljakutseid põnevas ametis ent ometi lahkus ta peagi ettevõttest… Kohtumisel rääkisime sel teemal ja ta ütles  “mul oli endal kodutöö tegemata” ning tema tabav ütlus pani mind teemale pikemalt mõtlema.

Ja nüüd sa siis istud oma arvuti ees, sest ega sulepeaga paberile kirjutatud CV-sid pole enam kombeks saata, ja mõtled – mõtled, millest alustada. Jah, esiteks küll nimi ja kontaktandmed, aga mis edasi?! Sa tead, et hea oleks eristuda, tõusta teiste kandideerijate massist kuidagi esile, aga kuidas? Võiksin sulle lühidalt ja selgelt ette joonistada plangi, tühja vormi, mida sa saaksid täita ja kõik olekski hästi. Sa täidaksid selle ära, sisestaksid oma daatumid ja faktid ja olekski justkui valmis. Mõtlen aga, et annaksin sulle täna hea meelega teise vaatenurga. Räägin, kuidas mina kui värbaja vaatan sinu CV-d ja ehk ka teised värbajad, personalitöötajad või tegevjuhid, kelle iganes kätte sinu CV peaks kandideerimise käigus sattuma. Mida mina näen, mõtlen ning mida tahaksin näha. Loodan, et see annab sulle mõtteid ja aitab otsustada, kuidas oma CV-d üles ehitada ja kuidas sinna enda kohta käivat üles märkida.