Palju on räägitud ja kirjutatud teemal, kuidas võiks või peaks oma karjääri planeerima. Millal on karjääri muutuseks õige aeg, millised sammud ette võtta ja millega peaks arvestama, kui oled oma tööelus olulist sammu astumas.
Oluliselt vähem on kirjutatud teemal, miks on sageli nii, et sisimas juba mõnda aega planeeritud muutuse sammu on raske ette võtta. Selles kirjatükis soovin teid, lugejaid, ärgitada mõtlema tagamaadele, mis võib olla see, mis takistab sind täna tegemast sammu, mis võib muuta sinu karjääri ja ehk koguni elu.
Kui oled mõelnud töökoha vahetusele või mõtisklenud, et tahaks oma elus muutust ette võtta, toomaks oma igapäevaellu rohkem rõõmu, siis on see lugu just sinule.
Võtan teemaks hirmu, mis kuulub paratamatult inimeseks olemise juurde ja mis on sageli meile suureks takistuseks valikute tegemisel. Hirm tuleb alati siis, kui oleme olukorras, millest me (veel) jagu või aru ei saa. Samm karjääris, kas siis edasi tänases valdkonnas, ettevõttes või hoopis mingi uus tee, on kahtlemata seotud teadmatusega. Igasugune areng seondub hirmuga, sest see viib meid uutesse, senitundmatutesse situatsioonidesse, mida me pole varem kogenud ja milles me end seni pole proovile pannud.
Igal inimesel on oma isiklik, individuaalne hirmu vorm, nagu oma armastuse vorm. Hirm on olemas vaid teatud kindla inimese poolt läbielatuna – üks inimene kardab ämblikku, teisel on suur hirm üksinduse ees ja kolmandal on elu suurim hirm eksida, teha vigu. Igal inimesel on hirmuga oma lugu. Me usume illusoorselt, nagu oleks võimalik elada ilma hirmuta. Tegelikkuses mitte. Meil on võimalik vaid arendada hirmu vastas jõude: julgust, usaldust, mis aitavad meil hirmu vastu võtta, sellega tegeleda ja jagu saada. Kuigi hirm kuulub meie ellu, ei teadvusta me igapäevaselt, et meil on hirm.
” Ühelt poolt võib hirm meid aktiveerida, teiselt poolt halvata.”
Juhul, kui oled tegemas muutust karjääris või muud tähtsat otsust oma elus, on üheks võtmekohaks oma hirmude teadvustamine ja nende märkamine. Uuri (küsi endalt küsimusi), mis on hirmude tegelik sõnum sulle, mis on see, mida sa täna kõige enam kardad seoses plaanitava sammuga?
Teadlik lähenemine hirmule annab sulle võimaluse luua selgust mõtetes ja tunnetes. Hirmu vastuvõtt ja sellega toimetulek tähendab uut sammu arengus, muutes meid küpsemaks ja elukogenumaks. Seevastu hirmust ja sellega tegelemisest kõrvalehoidumine laseb meil stagneeruda, tõkestab arengut ning võib halvendada isegi tervist.
Olukorrad, kus me tööelu kontekstis hirmu tunneme võivad olla väga erinevad. See võib olla hirm, et ei leia uut ja sobivat tööd. See võib olla hirm sissetuleku vähenemise või kaotamise ees. See võib olla hirm selle ees, et meie oskused ning teadmised ei ole uude ametisse asumiseks piisavad. Või siis hirm koondamise ees.
Iga uus, tundmatu olukord, iga esmakordselt tehtav või läbielatav asi kätkeb endas uudsusevõlu, seiklushimu ja riskirõõmu kõrval ka hirmu. Kuna elu viib meid üha uuesti kokku uute, senitundmatute ja senikogematute olukordadega, on hirm meile pidavaks saatjaks. Kõige hõlpsamini jõuab ta teadvusesse meie arengu eriti tähtsates punktides, seal, kus tuleb lahkuda vanadelt, sissekäidud radadelt, toime tulla uute ülesannetega, läbi teha muutusi.
Ühelt poolt võib hirm meid aktiveerida, teiselt poolt halvata. Hirm on alati ohtude signaaliks ja hoiatuseks, samas kätkeb ta endas ajendit, nimelt impulssi enda ületamiseks. Jah, see nõuab julgust, usaldust nii keskkonna kui ka enda suhtes. Tean isiklikust kogemusest, et see ei ole lihtne – reeglina on lihtsam jääda tuntud ning turvalisse keskkonda. Samas kui meil on olemas teadmine, et on täiesti normaalne, et eksisteerivad vanuse-ja arengukohased hirmud, mida terve inimene tunnebki ja millest ta üle kasvab, on oluliselt kindlam liikuda ka tundmatus suunas. Suunas, mis sulle päriselt huvi, rõõmu ning õppimisvõimalust pakub.
Märka seda, mis sinus hirmu tekitab, esita endale küsimusi ja ära karda vastuseid ning sul on võimalus teha oma karjääriplaane palju teadlikumalt ja julgemalt.
Autori märkus: blogiteksti koostamisel on kasutatud Fritz Riemann raamatut “Hirmu põhivormid”.